Teesid


Ajaloolise puidu dendrokronoloogiline dateerimine

Kristina Sohar, Alar Läänelaid

Geograafia osakond, Ökoloogia- ja Maateaduste Instituut, Tartu Ülikool


Dendrokronoloogia on teadus puude aastarõngastest ja nende seostest erinevate keskkonnatingimustega. Kitsamalt on see puidu dateerimine selle aastarõngaste põhjal. Seda meetodit saab rakendada ka puidust arheoloogiliste leidude vanuse määramisel.

Dendrokronoloogilise dateerimise eelduseks on, et sarnastes keskkonnatingimustes kasvavad puud ühesuguselt. Nii nagu ilmastikutingimused erinevad aastast aastasse, nii kajastuvad need muutused puude aastarõngaste laiuse kõikumises. Puiduproovide aastarõngamustrite võrdlemisel saab kattuvate osade abil leida puude kasvamisajad. Seda meetodit nimetatakse ristdateerimiseks. Nõnda on Eestis määratud mitmete hoonete, kunstiobjektide, arheoloogilise puidu absoluutne vanus. Ristdateerimiseks on vajalikud pikaajalised referentskronoloogiad, mille aastarõngaste kalendriaastad on teada. Hetkel ulatub Eesti männikronoloogia tagasi 12., kuuse- 16., tamme- 17. ja lehisekronoloogia 19. sajandisse. Edasisel ajalooliste puitobjektide uurimisel saaks neid aastarõngalaiuste ridu pikendada kaugemalegi minevikku.

Vaatamata sellele, et dendrokronoloogiline dateerimismeetod võimaldab hinnata puitobjektide vanust aastase täpsusega, esineb ka probleeme. Puu langetamisaega saab täpselt määrata vaid siis, kui on säilinud koorealune puidupind ehk ajaliselt hiliseim aastarõngas. Selle puudumisel sõltub vanuse hinnang maltspuidu olemasolust või malts- ja lülipuidu piiri tuvastamisest. Sellisel juhul on võimalik määrata ajavahemik, millal puu on tõenäoliselt langetatud või aasta, millest hiljem see on toimunud. Langetamisaeg ei anna veel objekti vanust. Arvestama peab ajaga, mis kulus puidu kuivatamisele ja  varumisele, samuti puitu vahel korduvkasutati. Kõike seda peab arvestama dendrokronoloogilise dateeringu interpreteerimisel.



Eesti taimekoosluste areng ja maastikumuutused pärast viimast jääaega

Liis Kasari

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut


11 500 aastat tagasi lõppes viimane jääaeg ning algas soojem ja niiskem kliimaperiood. Eesti aladelt taandus mandrijää lõplikult 11 000 a t. Esialgu katsid maad tundramaastikule iseloomulikud liigid. Järk-järgult asendus tundramaastik leht-, sega-, okasmetsadega ning hakkasid tekkima sood ja rabad. Jää taandudes asustasid loomad ja seejärel ka inimesed järjest põhjapoolsemaid alasid: Eesti vanim asulakoht on teadaolevalt Pärnu jõe kaldal Pullis (9000— 8550 a eKr).

Kiviaja inimene (10 000-5000 a eKr), kes tegeles koriluse, küttimise, kalastamisega, mõjutas oma asula lähiümbruse maastike suhteliselt vähe. 4900-1800 a eKr kui mindi järk-järgult üle karjakasvatusele ja maaviljelusele toimusid maastikupildis suured muutused. Metsade pindala vähenes alepõldude, karja- ja heinamaade rajamise tulemusel, kuid samas kasvas avatud maastike pindala.

Pideva mõõduka inimmõju tulemusena kujunesid Põhja-Euroopa metsavööndis välja avatud ökosüsteemid ehk pool-looduslikud kooslused. Pool-looduslikeks kooslusteks ehk pärandkooslusteks loetakse loodusliku elustikuga kooslusi, mida on kestvalt niidetud või karjatatud ja mida pole mõjutatud kündmise, heinaseemne külvamise ega väetamisega. Sellised kooslusetüübid on loopealsed, ranna-, lammi- ja puisniidud ning puiskarjamaad. Pärandkooslusi iseloomustab kõrge liigirikkus nii väikeses kui suures skaalas, mille on taganud pikaajaline mõõdukas inimmõju ja suur liigifond. Holarktilise floristilise regiooni enamus liike on pärit Lõuna-Euroopa ja Kaukaasia liigitekketsentritest. Sealsetel aladel on valdavad olnud looduslikud niidud (stepp), mistõttu on Euroopas rohumaade liigifond suurem kui metsade või soode oma. Sama evolutsiooniline taust on ka lubjarikaste rohumaade suurel liigilisel mitmekesisusel.

Täna on suur osa Põhja-Euroopa liigirikkusest seotud just pool-looduslike maastikega. Nii on näiteks Eesti puisniidud ja loopealsed erakordselt liigirikkad ka kogu maailma mastaabis: Laelatu puisniidul on leitud ühelt ruutmeetrilt 76 taimeliiki, mida on vaid 13 liiki vähem kui maailma liigirikkaimal mäginiidul Kesk-Argentiinas.

Pool-looduslike rohumaade leviku kõrgaeg Euroopas jääb 19. sajandi lõppu. Liigirikkuse säilitamiseks pool-looduslikes kooslustes on oluline kasutada erinevate keskkonnatingimustega piirkondades sobivaid ja mitmekesiseid majandamisviise, mis loovad soodsa elukeskkonna suurele hulgale liikidele. Alates 20. sajandi algusest on aga kogu Euroopas inimasustuse tihenemise, intensiivse põllumajanduse tekke ning traditsiooniliste majandamisviiside lakkamise tõttu pool-looduslike koosluste pindala drastiliselt vähenenud. Hoolimata suurest pindalakaost ja killustatusest, on paljude pärandkoosluse laikude liigirikkus endiselt kõrge ning seotud pigem ajaloolise maastikustruktuuriga kui tänasega. See viitab nn “väljasuremisvõla” esinemisele: koosluses leidub mitmete liikide populatsioone, mis keskkonnatingimuste muutumise järgselt ei kao koheselt, vaid suudavad veel lühemat või pikemat aega ellu jääda. Samas on keskkond muutunud neile ebasobivaks ja tegelik väljasuremine vaid aja küsimus. Tuleb teha kiireid otsused ja suuri jõupingutusi, et taastada traditsioonilised majandamisvõtted ja liikide ajaloolised levimisteed koosluse fragmentide vahel. Vastasel juhul ootab meid ees aastatuhandete vältel kujunenud liigirikaste pärandkoosluste kadumine Eesti maastikupildist.



Seosed kliimamuutuste ja mineviku kultuuriliste arengute vahel

Ülle Sillasoo


Kliima ja selle mõju uurimine ühiskonnale on keeruline. Paleokliima taastuletamine järve- ja rabasetete põhjal ning selle võrdlemine mineviku kultuuriliste arengutega on veelgi keerulisem. Uurijat võidakse süüdistada keskkonnadeterminismis. Samas on seoste loomine vajalik. Männikjärve raba turba viimase c. 4000 aasta uurimisandmestik ning Raigastvere järve setete õietolmuanalüüside põhjal koostatud aasta keskmiste temperatuuride rekonstruktsioon näitavad kliima jahenemise pidevat trendi ning jahedamaid perioode rooma rauaajal ning keskajal. Samas on teraviljakasvatus pidevas tõusutrendis, positiivsete demograafiliste muutuste foonil. Teraviljakasvatuse kergeid regressiooniperioode võis antud andmestikus märgata nii soojematel kui külmematel kliima episoodidel. Eriti muinasajal ühtusid jahenemised põllukultuuride stagnatsiooni kui mitte allakäiguga. Liivi sõja perioodil täheldati samaaegselt nii kliima jahenemist kui ka tagasiminekut teraviljakasvatuses, mis aga ei tähenda seda, et need oleksid otseses seoses. Erinevatel territooriumitel paiknevad ühiskonnad võivad reageerida kliima ja muude looduslike faktorite muutumisele erinevalt, tuues kaasa kultuurilise ja majandusliku difusiooni migratsiooni, kolonisatsiooni ja sõdade näol, millel võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed.



Stabiilsed isotoobid looduses ja nende rakendamisvõimalused arheoloogilises uurimistöös

Ülle Aguraiuja


Mis on stabiilsed isotoobid ja miks peaksid need arheoloogidele huvi pakkuma? Just need kaks küsimust tulevad põhitähelepanu alla ettekandes, mis keskendub ühele äärmiselt mitmekülgsele interdistsiplinaarsele meetodile - stabiilsete isotoopide analüüsile.

Kuigi tegemist on valdavalt keemilise meetodiga, on stabiilsete isotoopide analüüsist saanud mitmete teadusharude, nende hulgas ka arheoloogia, ökoloogia ja bioloogia jaoks oluline info hankimise vahend. Sellest ajast saati, kui stabiilsete isotoopide meetod 1970ndate lõpul arheoloogias esmakordselt laiemalt kasutusele võeti, on sellest kujunenud efektiivne abivahend uurimaks laia hulka teemasid, nende hulgas muutuvaid toitumisharjumusi ja -eelistusi, toiduressursside kättesaadavust, sotsiaalset ja soolist kihistumist inimrühmades, paleokeskkonda ja kliimamuutusi ning indiviidi tasandil toimuvaid migratsioone.



Tursakaubanduse uurimisest isotoopanalüüside põhjal

Lembi Lõugas


Kuigi Läänemere idaosa tursa (Gadus morhua) nn ajaloolise ökoloogia andmestik ulatub isegi 16. sajandisse, on selle liigi kalastuse ajaloo uuringud kesised. Läänemere ümbrusest on alates 13. sajandist tursa tarbimise kohta väga palju arheoloogilisi tõendeid, s.o kolm sajandit enne süstemaatilist dokumenteerimist, kuid siin tekib kaks küsimust: 1) kas tegu on Läänemeres aset leidnud tursakalastuse hüppelise arenguga või 2) on tegu laiaulatusliku impordiga kuskilt mujalt.

Eristamaks neid kahte hüpoteesi viidi Cambridge Ülikoolis läbi süsiniku ja lämmastiku stabiilsete isotoopide analüüsid erinevate tursa püügialade kindlakstegemiseks.  Analüüsiti 74 tursa selgroolüli ja kleitraalluud 19-st Läänemere piirkonna 8.-16. sajandi muistisest. δ13C ja δ15N väärtuste põhjal on varasemates töödes eristatud kuute püügiala, mis on saadud analüüsides suurt hulka (n=249) arheoloogilisest materjalist pärit tursa koljuluud. Saadud Läänemere “arheoloogilise tursa” tulemused toetavad pigem teist hüpoteesi, mille kohaselt 13.-14. sajandil toodi turska sisse teispoolt Taani väinasid. Alates 15. sajandist arenes kohalik Läänemere tursapüük, et siin domineerima hakata.

                                   


Ajalugu geneetika meetoditega
Mari Järve

Täpselt nii nagu arheoloogilised leiud ja vanad dokumendid, kujutab ka geneetiline materjal endast ajalooürikut. Seejuures mitte ainult iidne ehk arheo-DNA, vaid ka tänapäeval elavate inimeste DNA – on see ju pärandunud põlvest põlve ning kajastab inimeste genoomides aja jooksul toimunud muutusi. Muutusteks võivad olla harvaesinevad mutatsioonid või igas põlvkonnas toimuv ümberkombineerumine, mis lööb suurema osa genoomist segamini nagu kaardipaki. Seetõttu ei sobi enamik genoomist põlvnemise jälgimiseks. Inimese genoomis on aga kaks osa, kus ümberkombineerumist ei toimu. Nendeks on ainult meestel esinev ja seega isalt pojale päranduv Y-kromosoom ning väljaspool rakutuuma paiknev mitokondriaalne DNA, mis pärandub emalt lastele. Y-kromosoom ja mitokondriaalne DNA päranduvad tervikuna, ainsateks muutusteks harvad mutatsioonid. Seega kujutavad nad endast pika aja jooksul toimunud mutatsioonide kroonikat, vastavalt isa- ja emaliinis. Viimasel ajal on siiski hakatud kasutama ka ülejäänud, igas põlvkonnas ümber kombineeruva genoomi andmeid. Lähitulevikus on oodata paljude inimeste kogu genoomi täpseid järjestusi, mille võrdlemine laiendab kindlasti oluliselt meie teadmisi, sealhulgas viib ajaloo uurimise geneetika meetoditega uuele tasemele. 



Geenivaramu kui hinnaline (bioloogilise)vara kamber

Riin Tamm


Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu on loonud populatsioonipõhise biopanga - tervise-, sugupuu- ja geeniandmete kogu, kuhu kuulub ligi 5% Eesti täiskasvanud elanikkonnast, ligikaudu 52 000 inimest. Biopanka kogutud andmed võimaldavad läbi viia teadusuuringuid, mis aitavad mõista, kuidas geneetiline (ja epigeneetiline) informatsioon ja selle muutused mõjutavad üksikisikuid, inimeste arengut, vananemist, heaolu ja haigusi, aga ka käitumist ja psühholoogiat seoses muutustega, mis on tingitud neid ümbritsevast keskkonnast-ja inimeste elustiilist. Eesti Geenivaramu eesmärgiks on rakendada teadustöö tulemusi igapäevaellu ning seeläbi käivitada Eestis personaalne meditsiin. Juttu tuleb sellest, mida Geenivaramu sügavustes leidub ning kuidas seda eestlaste ja Eesti hüvanguks rakendatakse. 



Õlaliigese trauma juhtum Rapla kirikuaiast 18. sajandi II poolest

Martin Malve

 

2011. aasta sügisel leiti Rapla kirikuaiast trassitööde käigus kaks in situ matust. Lisaks hulgaliselt segatud inimluid, mille seast õnnestus tuvastada vähemalt üheksa indiviidi luud.

Käesolevas juhtumiuuringus on vaatluse all terviklik täiskasvanud mehe skelett. Mehe vanus oli surma hetkel 50+ aastat. Antropoloogilise analüüsi käigus tuvastati tal raske vasaku õlaliigese trauma. Uurides vigastust osteoloogilisest ja meditsiinilisest vaatenurgast, sai palju informatsiooni trauma tekkest, mehhanismidest ning tagajärgedest. Lisaks õlavigastusele esinesid tal jäsemeliigestel ja selgrool vananemisega kaasnevad haigused. Antud juhtumi puhul on tegemist Eesti osteoloogilises aineses esimese dokumenteeritud õlaliigese traumaga. Kuna selline trauma võib aja jooksul paraneda, siis ei esine neid vigastusi osteoloogilises materjalis ülemäära palju. 



Pilguheit Musta surma põhjustanud Yersinia pestis´e genoomi
Radko Avi

Ettekanne annab lühikese ülevaate uuematest arheogeneetiliste uuringutest keskendudes eelkõige 14. sajandil Londoni Musta Surma ohvrite säilmetest eraldatud ning sekveneeritud katkutekitaja Yersinia pestise genoomi sekveneerimise tulemustele ja nendest järelduste tegemisele.